Sõja tuuled

Kümne aasta pärast oleks sellise projekti jaoks ilmselt ainult hajutatud arhiivimaterjale ja teiseseid allikaid.

Scraggy Hill Shenami passil, jäädvustatud 4./10 Gurkhas Allikas: Wikipedia

Raamat- Imphali lahinguväljad: Teine maailmasõda ja Kirde-India

Autor: Hemant Singh Katoch

Kirjastaja: Routledge India

Lehekülgi: 182

Hind: Rs 695

Hemant Singh Katochi teos „Imphali lahinguväljad: teine ​​maailmasõda ja Kirde -India” on raamat, mis oleks pidanud olema kirjutatud 30 aastat tagasi. Raamat räägib Manipuri Teise maailmasõja kogemusest, mis algas mais 1942, kui algasid Jaapani õhurünnakud Imphalile, kuni 1944. aasta keskpaigani, mil Briti väed alistasid ja jaapanlased lõpuks Birmasse ja kaugemale. See oli 74 aastat tagasi ja enamik tolleaegsetest hiilgeaegadest on nüüd surnud ja kadunud. Püüdmata olla naljakas, on raamat õigeaegne. Kümne aasta pärast oleks sellise projekti jaoks ilmselt ainult hajutatud arhiivimaterjale ja teiseseid allikaid.

Katochil on õnnestunud jälgida paljusid vananevaid ellujäänuid ja ta teeb head tööd, et tasakaalustada nende häält nii arhiivikirjete kui ka varasemate selleteemaliste kirjutistega. Viimases domineerivad arusaadavalt Briti armee kindralite, sõjaajaloolaste ja ajakirjanike tööd.

Üllataval kombel on India hääled alles hiljuti olnud kõrvulukustavalt vait, kuigi see oli sõda, mida peeti peamiselt Briti India armee ja mitte ainult Jaapani keiserliku armee, vaid ka India rahvusarmee INA vahel.

Imphal-Kohima lahingu tähtsus on nüüd hästi tunnustatud; aprillil 2013 hääletas Briti rahvusväe muuseum selle Suurbritannia kõigi aegade suurimaks lahinguks. Just sellel rindel pöörati laud Jaapani vägede vastu, kes siiani on pühkinud Kagu -Aasiat, pommitades Briti/liitlaste vägede lahinguvälja lahinguvälja järel.

Briti jaoks oli see lahing ülioluline, kuna see oli ka aeg, mil India vabadusvõitlus oli oma kõrghetkel. Jaapanlastel ja INA -l lubamine sel hetkel Indiasse siseneda oleks olnud nende jaoks hukatuslik. Samal põhjusel, kuigi mitte sama mure pärast, oleks ka India pidanud selle lahingu vastu rohkem huvi tundma. Katochi raamat on meeldetuletus.

Katochi jutt ei ole sõjaväestrateegi seisukohast, eeldades kindralite mänguplaanide eelteadmist. Selle asemel on tegemist üldpildi rekonstrueerimisega altpoolt läbi lahinguväljade hoolika kaardistamise. Seega on see nagu keeruka mosaiikpildi kallal töötamine - iga osa ükshaaval hoolikalt lahti mõtestada, kokku sobitada, kuni suurem pilt ilmnes peaaegu hämmastaval hetkel.

Iga lahinguvälja üksikasjad on neelavad, kuid igaüks neist ei ole iseseisev missioon. Nii Jaapani kui ka Briti vägede keskne gravitatsioonipunkt oli sama. Esimene laskus oma kuue sõjaaegse lennurajaga kõikidest suundadest Imphali oru poole, et seda jäädvustada ja teha sellest esimene stabiilne baas India kampaanias. Viimane tegi kõik, et seda vältida.

Birma sõjateatri ülem, kindralfeldmarssal William Slim kasutab lahinguplaani kirjelduses oma võidukaotuses rattarummu ja kodaraid. Jaapani ja INA sõdurid liikusid piki kodaraid rummu poole. Nende kodarate ääres peeti palju kibedaid lahinguid ja Kohima maantee oli Briti vägede jaoks kõige olulisem varustusliin Imphalis, Kohima lahing oli kõige meeleheitlikum. Ohvrite arvud räägivad sama lugu. Katoch tsiteerib 53 000 Jaapani ohvrit, kellest 7000 said kannatada Kohimas. Paljud Jaapani hukkunud olid samuti haigused ja nälg. Ilmselgelt osutus kindral Slim strateegia takistada jaapanlastel jõuda riisirikka orgu.

Peale sõjaajaloo on raamatul tohutu väärtus neile, kes planeerivad piirkonnas sõjaturismiteenuseid - valdkonnas, kus Katoch on olnud teerajaja. Raamatus on ka sellele teemale pühendatud terve peatükk.