Puhuvad tuules

Linnarahvamuusik Arko Mukhaerjee bändi loomisest koos kitarrihiiglase Amyt Dattaga, lauldes lugusid, mis ei kuulu paika ja kuidas RD Burman 'valesti kohandas' rumba 'haigeks diskonumbriks'

Hakkasin arendama keelt, mis ei kuulu kuhugi. Muusikas kuulsin erinevate maade elemente... Muusika on rände keel. Selle kaudu saab väljendada rännet, ütleb Arko Mukhaerjee (Express Photo by Amit Mehra)

Kirjutas Tanushree Ghosh

Kui mulle meeldib heli, mida ma kuulen, meeldib mulle seda taasesitada. Kui ma ei saa, laulan seda omal moel. Kui ma laulan Santhali laulu, kuulen Aafrikat, ütleb 32-aastane Arko Mukhaerjee Delhis Depot48 enne lavale astumist oma uue maailmamuusika bändi Zibaga – viieosalise rõivastusega kitarrilegend Amyt Datta esimeheks.

Arko otsib oma lauludes sarnast esteetikat, seda, mis läbib maid ja vorme. Ta laulab neid, mida ta proovib, muutmata originaali tekstuuri ja gravitatsiooni. Kujutage ette Kabir bhajani paaris Mast qalandariga, oo Susanna! fokstrott dulsetti Jaane kahan mera jigar gaya ji ja Nepali folk Resham firiri, jivey reggae puudutus Harry Belafonte vana ingliskeelse riimi kalipsole või Chuck Berry bluusistandardi Johnny B. Goode'i kohandatud B-korter. Bluegrassi noodid olid paljudel möödapääsmatud, kuigi ma ei ole bluegrassi artist, (mandoliinimängija) Diptanshu (Roy) on seda, ütleb ta oma kaasviiuldaja Greeni bändikaaslasest rääkides. Ja noh, ta keeldub nimetamast oma muusikat fusioniks. India muusika muutub iga 200 kilomeetri järel. Olin sügavalt inspireeritud Lääne-Aafrika ja Iiri-Šoti rahvast ning laulsin neid koos puratoni Bangla gaaniga, ütleb Kolkatas elav lokkis juustega soi-disant linnamustlane.

Lood juhatavad Arko laulu ette. Müüt läheb minu jaoks tõeks, kui ma laulan, ütleb ta. Teda segab Kabiri fenomen. Etteruttavalt võib öelda, et Ziba esimene teos on Kabir jam, mitmekesiste helide – roki, džässi, folgi ja muu – segu. Eelmisel aastal helistas Amytda, et 'teeme koos bändi, midagi karnevalilikku'. See oli nagu Miles Davise kõne, ütleb Arko. Ta nimetab seda oma kuldseks õppimisvõimaluseks. Ziba on rohkem grillimine, vajab harjutamist, erinevalt Fiddler’s Greenist, kus laulame eksprompt, lisab ta.

Datta, kes suudab isegi dissonantsi meloodiliselt kõlada, on avaldanud muljet. Olen aastaid tahtnud luua muusikat, mis on peen ja keeruline, kuid kättesaadav. Instrumentaalmuusikast on raske aru saada. Arko on väljakujunenud, just õige inimene, kes toob sisse India hääle, mitte India muusika, vaid muusika kaasaegse näo, ütleb Datta.

Arko jagab oma nime Bollywoodi muusikaheliloojaga, kuid sarnasused lõppevad sellega. Sügava, husky-tenoriga kaasaegne linnarahvamuusik mängib Hawaii ukulelet nagu Aafrika korat ja Aafrika kazood – üht vanimat vaskpuhkpilli, mis näeb välja nagu weed chillum, vastavalt populaarsele gudžarati folgile Mero gaam katha pare. näiteks.

Kui ma poleks muusik, oleksin mägimees, ütleb ta. Liikumistunne – tema ema reaalsus, et ta oli 1971. aasta sõjapõgenik ja ta kasvas üles vasakpoolsete poliitikate keskel madalama keskklassi põgenikekoloonias – andis tema muusikale teada. Hakkasin arendama keelt, mis ei kuulu kuhugi. Muusikas kuulsin erinevate maade elemente – Indias veidi Pärsiat, Bengalis Punjabi ja Lääne-Aafrikat, Pandžabi folgis reggae’d. Muusika on rände keel. Selle kaudu saab väljenduda ränne, ütleb impressionistlik muusik.

Seitse albumit vana Arko on mänginud 26 bändis üle maailma, sealhulgas etno-elektroonilises koostöös nimega Ashram. Ta alustas kell 11. 13-aastaselt puutus ta kokku heavy metaliga ja Santiniketani külaskäikudel ka folkvormidega Baul, Bhatiyali, Bhawaiya, Fakiri ja Kirtan ning Rabindrasangeet. Tema jaoks oli Tagore lihtsa akordmuusika keel kaasaegne – viis, kuidas see sisaldas dhrupadi, baithaki, tappa ja Lähis-Ida elemente. Ta lisab, et tema ajaks olid aga juba stseenis sellised suurkujud nagu Eddie Durham, Django Reinhardt ja Charlie Christian.

Muusika sai Arko jaoks alguse palju varem, kodus, kui ta oli kaheaastane. Tema isa pani poisi teel turule tsikli selga ja laulis talle. Üks selline laul oli Shoingey liboh, hõimurahvalik teos Manbhumist (mille osad asuvad tänapäeva Purulias, Lääne-Bengalis) söekaevurite kannatustest ja lootustest. Ta loob selle aastaid hiljem uuesti. Ta võttis kuuldu üles ja hakkas sellele vastust andma. Tema ema, All India Radio artist, hoolitses selle eest, et poeg saaks Hindustani klassikalisi noote õigesti kätte, mitte ei istunud terve päeva harmooniumiga. Ta õppis seda 10-aastaseks saamiseni, naasis laulmise juurde 17–18-aastaselt, kuid loobus selle piiratud ulatuse tõttu.

2001. aastal alustas ta jämmimistööd vendade Datta õpilaste – Amyt of Pinknoise’i ja Skinny Alley ning varalahkunud ladinamuusika löökpillimängija Monojitiga (alias Kochuda). Siin oli konguero, kes mängis tegelikke kongosid, samal ajal kui RD Burman tegi Bollywoodis jaburat tööd, kohandades rumba valesti haigeks diskonumbriks, räägib Arko, viidates eelmisel aastal surnud Monojitile. Ta loeb aga oma mõjutajate hulka Burmani isa SD Burmani, kes rändas kirdes ja tõi filmimuusikasse rahvaviise, koos Baaba Maaliga (Senegalist) ja Ali Farka Touréga (Mali).

Ta elas aastatel 2011–2015 Prantsusmaal, musitseerides koos oma toonase elukaaslase ja harfimängija Anna Tanviriga (hilise teatri doyen Habib Tanviri tütar). Nende ansambel Crossover esines paljudel festivalidel. Kui nad kolisid Inglismaale oma laste hariduse saamiseks, ütleb ta: „Keegi ei tundnud meid. Ma sõitsin tänavatel ja leidsin end ruumist, kus keegi ei näinud välja nagu mina. Mõtlesin, et ajame need inimesed veelgi segadusse – keegi minu nahavärviga, räägib prantsuse keelt, laulab lääne-Aafrika, afro-kuuba, hispaania ja iiri keelt. Isiklik ja tööelu saavutasid lõpuks põhja. Tahtsin palju öelda, aga ei saanud lauluga, ütleb Arko, kes räägib 19 keelt. Ta tegi siiski kaheksa kompositsiooni animatsioonis pealkirjaga The Lion & The Hamster.

2015. aastal muutis Bangladesh oma majanduslikku positsiooni. Olin tippartistide hulgas, räägib Arko. Abiks olid dokumentisari Vorsha Thakuk Bangla Gaane, kontserdid Dhaka sufifestivalil ja Nepali mustlasjazzifestivalil. Indias laulis ta Bangla filmides, komponeeris kõlksu, laulis Sourav Ganguly juhitava viktoriini Dadagiri nimilugu ja esines saates Sa Re Ga Ma Pa (Zee Bangla). Need tõid ta bengali elutubadesse. Ta ütleb, et muusikal kulub 200–300 aastat, et lehekülge pöörata. Oleme äärel, just pöördumas ja draama tunnistajaks.