Ära vaata vihas tagasi

Miks on LTTE võitleja ja oma naiste poliitilise tiiva pea otsekohene mälestusteraamat tamili kogukonda lõhestanud.

Thamilini; Sri Lanka sõdur vaatab 2009. aastal Putumatalanis linna leekidesse. (Foto: Reuters)

Sri Lanka põhjapiirkond on üks ilusamaid kohti maailmas. Meri ulatab roheliste laiguliste tasandike servi kolmest suunast, välja arvatud lõuna. Teed tükeldavad laguune õhukeste sirgete ribadena, et jõuda väikestesse hõredalt asustatud küladesse või elavatesse linnadesse, mis tunduvad korrastatud ja üllatavalt puhtad. Olin seal eelmisel kuul. Raske oli ette kujutada, et sellel maal peeti sõda kuus aastat tagasi. Kahtlemata meenutavad armid meile, et sõda on viletsus, viletsus, häving ja lõpuks surm.

Kuus aastat tagasi peksis seda tühist maatükki, kus sadasid tuhandeid tsiviilisikuid, ääristatud raskeid suurtükitükke, mis olid õhust pommitatud ja raketid sihitud. Luhtunul polnud muud võimalust kui oodata. Kui Sri Lanka armee pani nad bajonetti või tulistas neid lähedalt tamiilideks sündimise kuriteo eest, siis tiigrid, üks halastamatumaid terroriorganisatsioone, mida maailm on kunagi näinud, korallid neid ja kasutasid neid inimkilbidena.

See oli räpane sõda - võib -olla kõige räpasem lähiajaloos. Velu Pillai Prabakharan, LTTE ülemvõim, oli kahetsusväärne tapja ning tema käsul toime pandud mõrvade ja mõrvade loetelu on peaaegu lõputu. Teisest küljest oli Sri Lanka valitsus vägivaldsete eriarvamustega tegelemisel alati halastamatu. 1970ndatel ja 1980ndatel tapsid nad ilma igasuguse kompromissita Janatha Vimukthi Peramuna (JVP) aktivistid - peaaegu kõik singalilased ja nooruspõlves - kümnetes tuhandetes. Ka tamiilide puhul kasutasid nad sarnast taktikat.

Raamatu kaas (L); ja LTTE juht Prabhakaran.

Hiljuti on mitmeid raamatuid, mis räägivad sellest rumalast perioodist Sri Lanka ajaloos. Gordon Weiss, kellel oli Colombos ÜRO pressiesindajana sõjast ringevaade, kirjutas raamatusse The Cage (2011) haarava ülevaate sõjast ja selle tekkest. Frances Harrison, kes oli sõja ajal BBC korrespondent, jutustas ellujäänute lugusid raamatus Still Counting the Dead (2012). Samanth Subramanian kirjutab selle sõja lood selles jagatud saarel (2014) suurepärases proosas. Kui KM Desilva Sri Lanka ja LTTE lüüasaamine (2012) annab meile singali vaatenurga, siis N Malathy teos „A Fleeting Moment in My Country“ (2012) räägib meile ühe tamili vabatahtliku kogemusest, kes veetis oma aega sõjapiirkonnas viimase aja jooksul. sõja päevad.

Miks on siis S Thamilini raamat tamilis, Oru Koorvalin Nizhalil (Terava mõõga varjus) ainulaadne?

Thamilini oli idealistlik koolitüdruk, kellest sai LTTE naiste poliitilise tiiva juht. 1991. aastal juhtis ta koolibändi, mis mängis tamili võitlejate matustel. Sellest vaatepildist liigutatuna liitus ta liikumisega. Ta oli paljude võitlusvormide liige ja osales olulistes lahingutes. Ta tõusis redelist üles ja sai 2000. aastal naiste poliitilise tiiva juhiks. Ta võitles liikumises naiste õiguste eest ja saavutas teatud edu. Ta oli LTTE naiste poliitiline nägu rahvusvahelistel foorumitel.

2009. aastal, mil lahing lõppes LTTE jaoks katastroofilise kaotusega, viskas ta oma vormiriietuse minema, segunes tsiviilisikutega ja lootis pääseda. Kuid ta tuvastati ja arreteeriti. Ta veetis paar aastat vanglas ja vabanes 2013. aastal, olles abivalmis Sinhalese inimõiguste advokaadi abiga. Ta leidis vanglas, et inimesed, isegi singalid, tahavad elada rahumeelselt. Ta takistas surma sõja ajal lugematuid kordi. Kuid eelmisel aastal võitis surm ta 43 -aastaselt vähi varjus. Ta teadis täielikult teda jälitavast haigusest ja arvas, et peaks tamili rahvale paar tõde rääkima. Tulemuseks on see ületamatu raamat.

Tamili pagulased Jaffnast Vavuniya laagris. (Expressi foto Praveen Jain)

Ta ei karda vastata küsimusele, mida iga tamiil küsis: Mis oli liikumise põhjus, mis loodi nii suure lootusega ja sadade tuhandete inimeste elude kaudu, et saada lõpuks tühiseks? Ta vastab raamatus mitmele sellisele ebamugavale küsimusele.

Asi pole selles, et Thamilini oleks LTTE supremo vihkama hakanud. Raamatust nähtub, et tema imetlus Prabhakarani vastu on jäädav. Kuid ta on olnud kriitiline tema viimaste aastate kaitsetute seisukohtade suhtes. Näiteks jutustab ta vestlusest, mida ta pidas teise naiskomandöri Vidushaga tamili tsiviilisikute jalalaskmise kohta, et vältida nende põgenemist aladele, mida kontrollib Sri Lanka armee. Ülemuse sõnadega küsivad meie poisid: Kuidas saame tulistada oma isade, emade ja õdede -vendade pihta? Samuti võime relvi enda peale treenida ja surra.

LTTE dilemma seisnes selles, et see oli relvastatud, kuid tal ei olnud piisavalt inimesi, et neid lahingus kasutada. Juhtkonna leitud lahendus oli survestada soovimatud noored, paljud neist alaealised, ja saata nad lahingusse ilma piisava väljaõppeta. See, et ta ei suuda kunagi selle andestamatu teoga leppida, tuleb raamatust selgelt välja. Ta räägib ilmselge piinlikkusega, kui ütleb, et just need inimesed, kes Tiigreid armastasid, olid hakanud neid sõjast põhjustatud leevendamata viletsuse tõttu intensiivselt vihkama.

Ta räägib meile ka sellest, kuidas tamili ühiskond võttis vastu LTTE naisvõitlejaid, kui nad pärast liikumise lüüasaamist tagasi tulid. Selle asemel, et niimoodi naasta, oleksid nad pidanud tsüaniidikapsleid hammustama. Ta ütleb, et tema kogemus on talle õpetanud, et relvade võtmisega või kättemaksu otsimisega ei saa midagi head teha ning rahu viib ühiskonna edusammudeni.

Raamat on tamili ringkondades tekitanud väiksema tormi. Valdav enamus tamili lugejaid on seda tervitanud. Diehard LTTE toetajad on aga alustanud kampaaniat, et raamat on vähemalt osaliselt kummituslikult kirjutatud ja liikumist kritiseerivad lõigud on liikumise vaenlaste poolt pärast tema surma tehtud sisestused. Kuid iga neutraalne inimene, kes tema raamatut loeb, tunneb kohe teose kõrvetavat kuumust. Raamat väärib laiemat publikut ja see tuleb tõlkida inglise keelde.

PA Krishnan on tamili ja inglise kirjanik.