Arundhathi Subramaniami uus luulekogu on ettearvamatu ja täiesti veenev

Subramaniami köites olev keel ja kujundlikkus on üsna särisev.

Armastus ilma loota raamatu kaasArmastus ilma loota raamatu kaas

Armastus ilma loota
Arundhathi Subramaniam
107 lehekülge
499 Rs

Eelmisel aastal käisin Küprosel konverentsil ja üks armeenia daam kinkis mulle Edmund Keeley ja Philip Sherarardi tõlgitud George Seferise täielikud luuletused. Kuidas Seferis siia sattus? Sest kui lugesin Arundhathi Subramaniami raamatut Armastus ilma loota, tuli mulle pähe, et need on parimad luulekogud, mida ma viimase poole kümnendi jooksul lugenud olen.



Subramaniami köites olev keel ja kujundlikkus on üsna särisev. Filmis 'A first Monsoon Again' saame eufooria/ gulmohurist ja igast hetkest/ mälestusest eelmisest, igast tumedast pilvest on kuller klassikalisest minevikust. Ja loomulikult ei saa armastuse kutse maha sahaanist ja bhadonist ning igatsusest 'või mehest, kelle hääleks on sinine tuhk ja kaerahelbed.

Tema lähenemine on alati elliptiline, varitsedes nii lugejat kui ka teemat, millega ta tegeleb. Armastus ja luule on teatud mõttes siiami kaksikud, kuid selle peale, millega ta maadleb, langeb alati õhuke valguskiir ehk enne-nägemata varju. Subramaniami jaoks on armastuse puhul kummaline see, et see sulatab sind/ amatööriks ja ajab välja/ kajade maalt ja leiab sind istumast tähtede all/ iidses hämmelduses.

Luuletuses 'Isa leidmine' ütleb ta: 'Kui vanemad surevad...' Sa usud
Need peavad kokku saama
Suurema loo juurde
kui see, keda sa tead'



Aga garderoob ja avamata odekolonn ei ütle sulle suurt midagi.

Nad saavad terveks / südame kangekaelses erakonnas / sa tundsid armastust. / Sinu isa pöörane armastus.

Kirjutamine sellistel teemadel nagu armastus või mäletamine ning suur osa luulest on alati seotud mäluga või sellest rääkimisega, pole lihtne. Peenes mäletamist käsitlevas luuletuses räägib ta süžeeliinidest / rohelistest lootose vartest / ja puidust paatidest ning ütleb meile, et:



Mäletamine pole kunst, vaid instinkt.

Ta lõpetab sellega, et mäletamises pole midagi tükkhaaval või second handist. See tõsiusk tabab teid, kui tahes kaldu, siis, kui tõe tuum lugejale ladestub. Tema pühkimine on lai, lugeja ripub Tiberi/ ja Arno vahel, metsiku geoloogia/ ja kiiluvalguse vahel, kus tuul/ on pistriku lend ja gravitatsiooniga õhust.

Luulekogu on killuke elust ja läbielatud kogemuste ümberjutustus. Nii et tema nooruspõlves on meil Iraani restoranis joomine, kui nii nimetada, kus ta leiab, et formica lauad on kleepuvad/ koos kolatkari, naela, almadovari,/ clarice lispector, nammalvar (arvustaja peab olema alandlik. I arvasin, et Clarice Lispector on huulepulk, kuni ma googeldasin! Peab lugema seda juudi romaanikirjanikku, kes põgenes natside õitseajal Brasiiliasse). Oma luuletustes vanematest leiab ta, et nad sulavad sametkäppadega kindlalt öösse.



Kogumiku esimene luuletus on kriitikute poolt valesti aru saanud. See võtab pärast luuletaja Eunice de Souza rida 'Ma kasvasin üles luuletajate ajastul'. Vanu luuletajaid valdas kahtlusevärin enda ja võib-olla ka oma kirjutamise suhtes. Nüüd kohtab ta luuletajaid, kes vahetavad visiitkaarte, nende naerust munakoored, keda kohtab kõige paremini luuletustes.

Subramaniami luule üks omadusi on selle ettearvamatus, nagu mõnede novellikirjutajate puhul, kes on lõpuks spetsialiseerunud keerdumisele. Selle luuletaja puhul on lõpp loomulik, kuid ometi poleks seda ette näinud.

Keki Daruwalla on luuletaja ja novellikirjanik. 1984. aastal pälvis ta Sahitya Akademi auhinna