Kes on see üle aia?

See romaan noorest gudžarati mosleminaisest on kaasaegne portree eelarvamustest ja lootusest.

Sümboolne kaanekujundus väärib tunnustust. Burkha kaudu vaadates on ainult silmapaar - kartlik, ettevaatlik ja liigub enesekindlalt edasi.

S. D. Desai poolt

Pealkiri: Tara
Autorid: Ila Arab Mehta
Gujarati keelest tõlkinud Rita Kothari
Kirjastaja: Zubaan
Lehekülgi: 200
Hind: 350 rubla

Soovitusjõud ja ökonoomsus sõnadega, empaatiline portreteerimine teotahtelisest peategelasest, taiplik islami hääldus ja narratiivi pingeline ülesehitus panevad lugeja soovima, et ta lõpetaks aia lugemise, Rita Kothari ingliskeelse tõlke Ila Arab Mehta raamatust Gujarati romaan Vaad (2011) ühel istungil.

madalad igihaljad põõsad haljastusse

Fateema Lokhandwala on noor tüdruk, kes kasvab väljamõeldud külas, kusagil Saurashtras. Veendumuse ja erakordse visadusega hüppab Fateema üle vaadatud või tara ühiskonna, milles ta elab - vaesusest, soost, usust ja kirjaoskamatusest. Autor ei ütle otsesõnu, kas see on 2002. aasta rahutustejärgne romaan, kuid selle portree on ühiskondliku joonega lõhestatud ühiskonna portree.

Fateema ootab Malalat oma tugevas usus haridusse, mida ta avaldab, seades endale eesmärgi ja saavutades selle vaikselt. Tema isa on vanametalli müüja ja ema kogub lehmasõnnikut. Kuid hoolimata oma kitsastest oludest on Fateemal kindel otsus realiseerida oma nägemus saada valgustatud indiviidiks, isegi kui ta on juurdunud perekonnas ja pinnases, kus ta on üles kasvanud. Üksikisikuna mõistab ta mõistvalt kõiki religioone, kuid soovib olla inimene, kes on vaba igasugusest orjusest Jumala maa peal.

kõrgete kitsaste puude tsoon 5

Edasi murrab ta paljusid aedu, leides suurlinnas töö. Ta kirjutab alla korteri ostmise lepingule, kui saab aru, et kahe korterelamu vahel - üks hindudele, teine ​​moslemitele - võib ehitaja abivalmilt seina ehitada (Miks mitte sinna aeda? Imestab ta.) Fateema väga vastumeelselt näib, et teeb kompromissi oma sõbra kajolingu osas, võta maja. Kooselu vähendab eelarvamusi, teadmatust ja põlgust ning loomulikult ka tara. Arvestades tema veendumust ja lähenemist kõikidele religioonidele, ei kõla see saavutamatu eesmärgina. Tegelikkus Gujaratis ja mujal on aga selline, et see ei tundu lähitulevikus võimalik.

Kunst aitab tõrjuda isegi aeglaselt juurdunud eelarvamusi, usaldamatust ja tundetust. Romaanikirjaniku ja tõlkija veendumus peegeldub õrnalt voolavas keeles. Fateema vastand on tema vend Kareem, kes muutub terroristiks ilma selge põhjuseta, välja arvatud kokkupuude ja ajupesu.

Tema lugu aga tugevdab tema usku vidjasse. Girnari mäe tipus, meenutades neitsi maa nägemust lopsaka rohelise ookeanina ja sisse hingates selle aroomi, tundis ta end maastiku kohal laiali paisatuna, tükikesed laiali, aga ka uue kuju, Fateema kuju. Ta mõistab selle mitme religioosse pärandi pärijana, et Koraani ja teiste religioossete traditsioonide, sealhulgas veedade õpetused on üks, öeldes: Ärgu olgu vägivald ...

Näitleja teeb parakaaya-praveshi (satub teise olendi kehasse), et olla tegelane. Loominguline kirjanik visandab tegelase ja laseb end seejärel triivida tema ellu koos brahmaanand-sahodara-esteetilise naudinguga, mis sarnaneb vaimse õndsusega. Ila Mehta stiilil on selle naudingu allhoovus. Huvitav, sest gudžarati kirjandus pole suures osas mures traumade pärast, mida moslemite kogukond kannatab. Gujarati hindu õpetajad, kes toetavad Fateemat tema võitluses, toovad tõepoolest värske õhu.

Kothari ingliskeelne tõlge, hoolimata aktsepteeritud trükitavast ja mõnest trükivigast põhjustatud väikestest puudustest, kõlab nagu originaalteos. Sotsiaalse murega, mida ta romaanikirjanikuga jagab, eeldab tema kirjutis kerget voogu ja tõsi. Huvitav on jälgida, kuidas ta kannab tõlkele üle originaali kõnekeelse maitse, säilitades kohati lähtekeele sõnu.

Sümboolne kaanekujundus väärib tunnustust. Burkha kaudu vaadates on ainult silmapaar - kartlik, ettevaatlik ja liigub enesekindlalt edasi.

SD Desai on kirjanik, kes asub Ahmedabadis

kõrged peenikesed puud privaatsuse tagamiseks