Tema elu kudumine

Film, mis linastus eelmisel nädalal Mumbais FLO filmifestivali raames, järgib Rahmani lugu ajast, mil ta sündis ja kasvas üles Kolkatas 30ndatel.

Suraiya Rahman (vasakäärmuslus) koos Arshi naistega

Cathy Stevulak oli Bangladeshis ÜRO arenguprogrammi vanemnõunikuna töötamise ajal püüdnud leida halli juustega naist, kes teeb hämmastavaid tikandeid. See kõik oli tuttav Toronto muuseumi kingipoodist, mis võis talle rääkida Bangladeshis äsja kosunud kanthakunstist. Kaheaastase peatumise lõpus leidis Stevulak ta lõpuks: naise nimega Suraiya Rahman.

Kuigi Stevulak lahkus peagi kodulinna Torontosse, tuli Rahman linna oma perele külla. Seal olles hakkas ta Stevulakile rääkima, kuidas ta oli kanta lapitekitraditsiooni ümber töötanud ja selle käigus sadadele Bangladeshi naistele võimalusi andnud. Stevulak otsustas hakata dokumentaalfilmi filmima. Mul polnud aimugi, mis dokumentaalfilmi tegemiseks kulub. Kui ma seda teeksin, poleks ma seda ilmselt teinud, ütleb Stevulak naerdes. Tema debüütpala pealkirjaga Threads kulus tal viis aastat.

Fillid niitidest

Film, mis linastus eelmisel nädalal Mumbais FLO filmifestivali raames, järgib Rahmani lugu ajast, mil ta sündis ja kasvas üles Kolkatas 30ndatel. Kuigi hingelt maalikunstnik, hakkas ta peagi huvi tundma kanthatöö vastu, milleks on vanade riiete ja saride ümbertöötamine kauniteks seinavaipadeks. Rahman õmbles stseene oma iseseisvumiseelse India lapsepõlvest: sahibid ja bengali saatjad kohtutes, armunud paarid sõudepaatides, seltskondlikud koosviibimised õhtusöögipidudel, välja arvatud mõned vanad muinasjutud.

Esialgu panustas Rahman oma kavandeid rahvusvahelisse programmi Skill Development Project, kuid hiljem asutas ta oma organisatsiooni kodust. Ta kutsus organisatsiooni Arshiks ja temast sai üks esimesi naisettevõtjaid Bangladeshis. Naised, kellega ta töötas, ei saanud endale lubada põhilisi sotsiaalteenuseid, kuid Rahmanile tikkimine võimaldas neil oma vajadusi täita. Temaga tulid liituma sajad naised üle Bangladeshi. Rahman jälgis rangelt kõiki silmuseid, mis tema tükkideks läksid.

30-minutiline dokumentaalfilm vaheldub Rahmani ja teiste projektis osalenud inimeste intervjuudega ning stseenidega tema töötoast ja naiste produtseeritud kanthakunstist. Aastate jooksul on käsitöö saanud rahvusvahelise tuntuse ja inimestel üle kogu maailma on seintele riputatud Rahmani peened seinavaibad. Just seda edulugu tabab Stevulak teemades.