Autor Gunjan Veda oma viimasest raamatust ning Daliti kogukondade kunsti ja muusika dokumenteerimisest

Ta räägib ka vajadusest kaotatud traditsioonid tagasi nõuda

Raamatus kirjutab Veda Dewarsist, rühmast rändajaid ja muusikuid, kes olid ühtlasi külabardid. (Foto: Noopur Chaturvedi)

Mapadas, Odisha lääneosas Balangiri linnaosas asuvas 120 daliti perekonnast koosnevas külas, kohtub kirjanik Gunjan Veda 97-aastase Bishwanath Bagheliga. Ta jutustab oma elust Ganda Bajaas, instrumentaalmuusika orkestris, kus on Ganda või Pano kogukondadesse kuuluvaid mehi, kes mängivad pulmades, matustel ja religioossetel rituaalidel. Samuti kohtub ta 60-aastase Tula Bivhariga, Murri Bajaa orkestri liikmega, kes mängib mohurit, oboetaolist puhkpilli, mis on valmistatud pühadest bambusest piibust. See on üks viiest instrumendist, mida orkester mängib, välja arvatud dhol, mis on juhtiv instrument. See on valmistatud puutüvest, sellest jooksevad läbi lehmanaha ribad, savist valmistatud tass, ka trumm, ülalt kitse nahaga nööritud, mängitakse puupulkadega. Nissan, partii vanim, on valmistatud puidust ja rauast lehtedest ning meenutab pooleks lõigatud melonit. Nendega on kaasas dafli, jhang või rauast taldrikud ja kõristina jhumka. Kuid muusikuid peetakse saastatuks, kuna nad tegelevad loomanahast instrumentidega.

Kuigi neid peetakse ebapuhtaks, ei ole nende muusika seda. See tähistas kõiki olulisi sündmusi kogukonna elus ja rütmilisi lööke kasutati jumalanna kutsumiseks, kuid Gandal ei lubatud tema pühamu siseneda, kirjutab Veda oma raamatus Katkiste teekuppide muuseum (Yoda-SAGE Select, 525 Rs), kus ta dokumenteerib lugusid erinevatest kunstnikest, käsitöölistest ja igapäevastest kangelastest Daliti kogukondades, kes elavad India külade ja linnade unustatud radadel, koos õpilaste, õpetajate ja aktivistidega, kes on muutunud oma elu kõigi võimaluste vastu.

Jaht Phaanse Pardhi viisil Ranjangaonis, Maharashtras.

Avaliku poliitika kujundaja ja rahvusvahelise arengustrateeg Veda raamat Katkiste teetasside muuseum kasutab kasutatud katkiste teetasside või rampataaride sümbolit, mida ülemised kastihooned Daliti töötajate jaoks väljas hoiavad, et tunnustada Daliti kogukondade kultuurilist panust ühiskonnas. Tema poole pöördus valitsusväline organisatsioon Dalit Foundation, mis tegeleb kastipõhise diskrimineerimise likvideerimisega, et kirjutada neile raamat, kuna nad lõpetasid 2013. aastal kümme aastat. Nad soovisid kedagi, kes pole kogukonnast ega ole selles valdkonnas töötanud reisida ja kirjutada mitteakadeemilist raamatut, ütleb kirjanik, kes on varem kirjutanud Ilus riik (Harper Collins, 2012) koos aktivist-kirjaniku Syeda Hameediga.

Raamatus kirjutab Veda Dewarsist, rühmast rändmendantidest ja muusikutest, kes olid ka külabardid, ning kohtub laulja Rekha Dewariga Kukusda külas, 50 km kaugusel Chhattisgarhi Bilaspurist, kes on muusikalist traditsiooni edasi viinud. Kanpuris kohtub ta 85-aastase Gangaprasad Naqqarawadakiga, kes mängib nagaga sarnast veekeetja pilli naqqara. Telanganas kohtub ta Madiga kogukonna ja selle dappumängijatega ning saab teada, kuidas trumm valmistatakse lehma naha membraani abil. Ta kirjutab ka Nautanki traditsioonidest Uttar Pradeshis, Yashagana Andhra Pradeshist, Tamaša Maharashtrast ja Bhavai Gujarati traditsioonidest. Ta muudab lood isikupäraseks ja kirjutab need postkaartide või kirjadena lugejatele igast külast ja linnast, mida ta on oma reiside ajal külastanud.

Niit, mis ühendab kõik need asjad, on sellega seotud ärakasutamine ja häbi ning peaaegu kõik lapsed, kellega Veda rääkis, ei soovi kunstivormi koormat endaga kaasas kanda. Nende jaoks on see identiteedimarker, millest nad tahavad hoiduda, ütleb Veda. Kuid tulevik seisneb taastamises, mitte väljatõrjumises, ütleb Veda. Tamil Nadu osades on Thappu või Parai trumm tagasi võetud ja sellest on saanud võrdõiguslikkuse instrument, kuna pilli ei õpi mitte ainult dalitite lapsed, vaid ka kõikidest kastidest pärit lapsed. Ja ma arvan, et see on tee edasi, ütleb Veda.